Jaotustrafode töös esineb nii liigsest võimsusest tingitud alakoormust kui ka seadmete ülekuumenemise või isegi põlemise juhtumeid ülekoormusest või ülevoolust. Selle seadme võimsuse ebaõige valik mõjutab elektrisüsteemi toiteallika töökindlust ja ökonoomsust.
Trafo võimsus valitakse koormusstatistika alusel. Kuna koormust on raske täpselt ennustada, valitakse see üldjuhul maksimaalsest eeldatavast koormusest lähtuvalt. Sellise valiku tulemusel on sageli suurem võimsuse seadistus, mis mõjutab negatiivselt elektrisüsteemi tööd. Kui see valitakse ökonoomse tööpõhimõtte alusel, siis kasutatakse tingimust, et trafo vasekadu ja rauakadu on võrdsed, et tuletada trafo maksimaalne majanduslik koormusaste ning trafo nimivõimsuse ja maksimaalse koormuse suhe. Kuna tegelik töökoormus ei pruugi tingimata olla koormusstatistikast arvutatud maksimaalne koormus ja koormus on juhuslik, varieerub tööefektiivsus, mistõttu on selle majandusliku kasu saavutamine raskendatud.
Praegu kasutatakse jaotussüsteemis uusi väikese kadudega trafosid, mis asendavad suure energiatarbimisega trafosid, vähendades ühekordset rauakadu ligikaudu 40%. Jaotustrafode suure arvu ja koormuse märkimisväärse kõikumise tõttu on nende majanduslik kasu väga märkimisväärne.
Trafo võimsuse valimisel peaks lähtuma sellest, kuidas täielikult ära kasutada trafode seatud võimsust ilma nende tavapärast kasutusiga kahjustamata.
Soovitatav meetod on valida jaotustrafo võimsus, lähtudes koormuse hinnangulisest maksimaalsest koormuse Smax ja tüüpilisest päevasest koormuskõverast vastavalt Rahvusvahelise Elektrotehnikakomisjoni (IEC) standardile (1972) – Oil Immersed Transformers koormusjuhend. . Selle standardi on vastu võtnud Hiina. Selle meetodi eeliseks on see, et see arvestab trafo normaalset ülekoormusvõimet ja kasutab täielikult ära trafo seadistatud võimsuse ilma selle eluiga lühendamata. Sellel on oluline majanduslik kasu investeeringute vähendamisest ja jaotusvõrgu töötingimuste parandamisest.


